Preestri tsölibaat on juba kristluse esimestest sajanditest alates olnud tihedalt seotud pühitsetud ametiga ladina-katoliku kirikus. Kuigi see ei ole usudogma, on tsölibaati eeldatud kui annet, mis väljendab tugevalt preesterluse vaimset tähendust. Kuid kust see tava pärineb, miks seda tänapäeval säilitatakse, milliste väljakutsetega see silmitsi seisab?
Tsölibaat ei alanud kirikuga, vaid ta võttis selle kasutusele juba väga varakult. Jeesus ise elas tsölibaadis ja tsölibaadi valik "taevariigi pärast" (vrd Mt 19:12) esineb tema õpetuses. Sellele ideaalile viitab ka püha Paulus oma esimeses kirjas korintlastele: "kes on vallaline, see muretseb Issanda asjade pärast, kuidas meeldida Issandale" (1Kr 7,32).
Kristluse esimestel sajanditel elasid kirikuelus koos nii abielus kui ka tsölibaadis vaimulikud. Kuid juba 4. sajandil soovitasid Elvira (u. 305) ja Kartaago (390) kontsiilid abielus olevatele vaimulikele alalist kontinentsi, st elada vennastena, kui nad olid saanud pühadused. Aja jooksul kinnistus läänes kohustusliku tsölibaadi distsipliin, eriti alates Teisest Lateraani kirikukogu (1139), mis kehtestas, et ordineerida võib ainult tsölibaatseid mehi.
Ida-katoliku kirikus seevastu on säilinud võimalus ordineerida abielus olevaid mehi, kuigi piiskopid valitakse ainult tsölibaatide hulgast.
Tsölibaat ei ole lihtsalt loobumine, vaid positiivne valik suurema armastuse jaoks. Nagu ta kirjutas Püha Johannes Paulus IITsölibaat Kuningriigi nimel ei ole põgenemine abielust, vaid osalemise eriline vorm Kristuse müsteeriumis ja tema abielurikkuses kiriku vastu" (Johannes Paulus II, Pastores dabo vobis, n. 29).
Preester, kes on määratud Kristuse kui kiriku pea ja abikaasa kohale, on kutsutud armastama jagamatu südamega, andes end täielikult Jumalale ja inimeste teenimisele. Tsölibaat võimaldab seda radikaalset eneseteostust, vaba perekondlikest sidemetest, et olla kõigile kättesaadav.
Lisaks on tsölibaat eshatoloogiline märk: see võtab ette lunastatute tulevast seisundit taevariigis, kus "nad ei abiellu ega abiellu" (vrd Mt 22:30).
Tänapäeva maailmas mõistetakse tsölibaati sageli valesti. Hüperseksualiseeritud ja eneseteostusele keskendunud kultuuris võib tsölibaat tunduda koormana või põhjendamatu puudusena. Lisaks on positiivsete tunnistuste puudumine ja mõnede vaimulike skandaalid pannud mõned inimesed kahtlema selle elujõulisuses ja soovitavuses.
Isegi kiriku sees on hääli, mis teevad ettepaneku selle läbivaatamiseks, eriti kontekstides, kus kutsumusi on vähe. Hiljutised paavstid on aga selle väärtust kindlalt kinnitanud. Benedictus XVI kinnitas: "Preestri tsölibaat, mida elatakse küpselt, rõõmuga ja pühendumusega, on õnnistus kirikule ja ühiskonnale endale" (Benedictus XVI, lk 4).Maailma valgus, 2010).
Ja paavst Franciscus, kuigi ta avas dialoogi teemal viri probati (tõestatud usuga abielus mehed kaugetes piirkondades), rõhutas, et tsölibaat on "kingitus", mida ei tohiks alla suruda.
Lisaks arutelule jääb preestri tsölibaat prohvetlikuks märgiks, tunnistajaks, et on võimalik elada täisväärtuslikku elu, mis on täielikult Jumalale ja teistele pühendatud. See ei ole sundimine, vaid vaba valik, mis vastab konkreetsele kutsumusele, millega kaasneb arm, väljaõpe ja kogukond.
CARFi sihtasutuses toetame seminari ja piiskopkonna preestreid nende kutsealasel teekonnal, olles teadlikud, et tsölibaati ei elata üksinda, vaid Jumala, teiste preestrivendade ja ilmikute ning kogu kiriku abiga, kes neid saadab. Me palvetame nende eest ja toetame neid, et nad saaksid olla Kristuse armastuse ustavad tunnistajad.
CARF Sihtasutus.
